Taevas kordub. Sõnav-selge
kui rännumehe eluõhtu.
Kaseokstes võtan selga
sellest taevast, selgest õhtust.
Just kui purje halihalja
all ma nüüdsest kulgen.
Kleepjais lehis silmad sulen.
Saatusesse puutun nagu nali nalja.
Just kui plagu lahingusse – kaski
kannan. Hõng hinge matab.
All selle rohelise okstemaski
ma olen noor ja nurimata.
Kaskedega oma ukseaugu kandin,
aknad raamin, piiran sängipeatsi,
et unenäoski kõik mul oleks heatsi,
ja nendel, keda näen seal, poleks sandim.
Kogust „Lüürakala” (1978)
leidis Kaie Prangel
Luuleleid 