Erni Hiir „Suuskleja”

Kui alla on kinnitet suusk

nii libav ja läiklev kui vask,

sulgub teadvusen käratsev tänav,

kabuhirmunult rabeneb hingelt

umbne hälin ja mainegi raskus.

.

Suuri-silmi kõik meeled on pingul,

enge oodata südameväravast

uute rõõmude sisselask.

Kaugelt lehvitab härmatunud kask,

taamal sirgena rohetab kuusk,

eks avatle, kutsu säält need,

oksad harali otsekui käed.

.

Ole uljas, ole nüüd virk!

Kerged su jalad on täna.

Mööda lumen nurmi ja luhti —

uhti! —

kepilöögil võid alata sõitu.

Pilgul kirkal

tähisten teed

hangelt hangele, mäele mäelt

nüüd lennata võid!

Tuul kõrvaden vuhab,

pää kohal huiskab.

.

Lume säravan tuhan

su ümber tantsiskleb tuisk.

Sellen keerisen rabeleb rind

kui vangistet lind,

tunden katkeman püünise võrke!

.

Ah, mis kõmahtus see?

Ära tagasi põrka!

Üle sillutet jõevee

aina liugleb, libiseb tee,

tagant käänaku tõusten mäkke.

Ning rühkiden mäele

hellunud pilgu kaugele saadad.

Siit enda een avali näed

oma kodu ja maad,

nagu oleks neile altarilina

hõbenarmane laotet.

Täna päike taevast on laskund,

end kõigile maa päält jaoten.

Õhk täis on karget, ülevat askust!

.

Näed äären härmatund salu

lumen põlvili rahulist talu.

Keset säravat talve

sääl korstnate punavad suud

kui sosiskleks palvet,

hingaten kuumalt.

Sääl kõrgete hangede varjul

märkad pobulitarede madalaid harju,

näed vaikselt astuvaid inimesi

kord üksi, kord paarikesi.

Lööb magusalt erutav valu

nüüd läbi su verest ja luust.

Enam seista ei malda!

Tasa libaskleb suusk

alla, alla oma sünnivalda.

.

Siin kõigile hüüatad „tere!”,

nagu terviten ema ja isa.

Veri tunnetab vere!

Kogu elujõu visadus

nüüd esile uhkab

ning põskedel lõõmama puhkeb!

Oled leidnud taas enda

teed innulist jätkaten,

kui kinkude harjul edasi lendad,

rõõmutiivuline matkaja!

Juba punetab lääs,

vastu kumaden jäält

ning su tundlikelt palgeilt.

Sinu een aga kerkib nüüd joosta

põldpüüsid kui kiirkäskjalgu,

et tukkuma jänes ei jääks

ning metskits ei ehmuks su hoost!

.

Ehavalgusen rõõsan

auvahtena valkavain rüüden

on metsad ja salguna põõsad.

Oma küllastet kätelt nad kiirgavaid hälbeid

alla puistavad heldelt

nagu võitjate tagasiteel,

kelle silmin on suurmeel

ning südant ei rusu

paha tuju ega masendav süü.

Nõnda linnale lähened

otsekui loodusest jumaldet pagan,

kes võitnud on tagasi

elurõõmu ja häädusse usu.

Taevan ööeelsen puhkevad tähed!

.

Kogust „Sinimäed” (1935)
soovitab Karl-Martin Sinijärv

Foto on pärit siit

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s