Saabund katsumusaeg üle maade,
trumm jutlust rahvaile põristab,
on kahvatund inimsusaade,
vend venda taas raevunult võõristab.
Taas maailm on täis ohtlikku mõna,
alpi kelkimist, relvade tärinat,
me kaitsetuks jäänd, kuid me sõna
ei levita abitut värinat.
Pole ummikuist näha veel sihti,
ei igatse siiski vaid lohtu me.
Kui lahku teed veavad tihti,
päeval raskemal ometi kohtume.
Kui ümbrus on pime ning kõle,
jätab pimedusringi meid relvaleek.
Sõnatungal, mis südamein põleb,
üksnes valgustab rada veel õigeks teeks.
Appihõikumist õnnetuilt kuulden,
tõusku öhe teedjuhatav inimsusloit,
püsi julgena tormin ja tuulten,
elutahe, tõesõnust mis ärkvel hoit!
Kogust „Palgest palgesse” (1938)
leidis Tiina Sulg
Luuleleid 