Jaak Jõerüüt “Diptühhon”

I

nüüd ma tean, et kõik on üürike,

linnu lend ja inimese elu,

noot, ja silp, ja lumesaju LÕPP,

armastuse aeg, mis antud ühes elus.

 

NÜÜD ma näen, mismoodi kõik see kaob,

see, mis oli, on, ja mis võib-olla tuleb.

tuli praksub ahju sees, ja süda taob

just niikaua, kuni ise suleb

 

selle ukse, mille AVAS süda.

nüüd on oldud. nüüd on teised uksed

üürikeseks avatud.

jah, seda

nüüd ma tean,

sest kõik on üürike.

II

nüüd ma näen, et kõik on igavene,

linnu lend ja inimese elu,

noot, ja silp, ja lumesaju LÕPP,

armastuse aeg, mis antud läbi elu.

 

nüüd ma tean, kuskohta kõik see JÄÄB,

see, mis oli, on, ja mis võib-olla tuleb.

tuli praksub ahju sees, ja süda näeb

kõike. igavesti. ega sule

iial uksi, mille AVAS süda.

nüüd on oldud. nüüd ka teised uksed

igaveseks avati.

jah, seda

nüüd ma näen,

sest kõik on igavene.

 joeruutarmastuselaiadkorgedhooned

Kogust „Armastuse laiad, kõrged hooned“ (2010)
leidis Eve Pormeister

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s