Ingel Undusk “Vanal toolil”

olla midagi tahtmata ja
puutumatuna päikese all
kus kõik on talletunud kusagile
igal asjal on nimi

ometi on see miski, millel pole nime
ja keegi ei oska teda hoomata
yle synnist, surmast
mis teda ei riiva

kell tiksub nagu alati
asjad muudkui läevad omasoodu
ja armastuse sõna on inimeste huulil –
nad ikka otsivad seda

kõikide asjade liikumine on vägev
ja see, kuidas miski on, mis ei hävi
ma mäletan, see oli samamoodi siis
nagu nyyd

ja ikka on nii, et kui sa istud vanal toolil
vaikselt lubades maailmal endasse vajuda
siis lähed sa yha sygavamale ja sygavamale
ajatusse tõesse

mis võtab su vastu oma loendamatute
kätega
näidates sulle tuhandeid pilte
liikidest, mis kunagi eland
läbi eri silmade laseb sul vaadata

sa kaotad oma mina, oled kõige nägemine
ei ole aega, ruumi, vaid asjad on koos hetke
igavikus
ja sa pole selleks midagi söönud ega joonud
vaid lihtsalt istud siin – vanal toolil

hetke igavik –
selles on mõõtmatu õnn
kuna kõik mured võtab ära
vastuvaidlematu terviku tajumine

keha hingab
kuskil on reaalsus, kus ta istub
ent samal ajal
ajaloo ning tuleviku yhtimine
paneb naeratama millegi suurema sees

ära võetakse asjade piirid
jumal kyll, on võimalik olla nendeta!
eksistents alles jääb, eksistents
oled see ja sind eraldi ei ole

vanal toolil
jõuda saab
olemise tuumani

muurileht

Müürileht, detsember 2016, lk 3.
leidis Eve Pormeister

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s