Ferenc Kölcsey “Ungari hümn”

Jumal, lase madjareid
Rõõmu, rikkust maitsta,
Võtku võimas käsi neid
Vaenlaste eest kaitsta;
Keda muistsest muljuti,
Anna neile rammu:
Rahvas tulevikugi
Lunastand ju ammu!

Oled esiisad toond
Sa Kárpáti mäele,
Siin sa oled kodu loond
Bendegúzi väele,
Ja kus vete kohinaid
Kandub Dunalt, Tiszalt,
Seal Arpádi pojad maid
Viljelevad visalt.

Kahisesid viljapead
Kúni-riigi põllul,
Tilkus nektarina head
Veini Tokaj nõlvul;
Meie lippu nähti siis
Julmil türklastelgi,
Ning kõrk Viin väe vangi viis
Kurval Mátyáselgi.

Haih, kuid süttis vihameel
Sul me eksimustest,
Nuhtlesid meid pilve teel
Pikse raksatustest.
Mongolite röövli noolt
Saatsid Sa me üle;
Orjaike Türgi poolt
Avas meile süle.

Ja kui tihti tõstis häält
Osmani julm veli,
Langena meeste luudemäelt
Kostis võiduheli!
Kodu, sinu rinnale
Langesid su pojad,
Ei saand võsu pinnale,
Said vaid surnukojad!

Pages põgenik, kuid ees
Valvas mõõk ju urus.
Isamaad ei leidnud mees
Oma kodukurus.
Teda orgu, mäele tõi
Mure, kahtlus hinges,
Kives varbad verre lõi
Tulemeres vinges.

Linnad nüüd on varemes;
Rõõm ja tuju lahtund;
Kaebeis, surmaoietes
Kaunis põli ahtund.
Ah, et tärka vabadus
Surnuverest ilmas!
Orjanutt ja ahastus
Nukral orvul silmas.

Jumal, aita madjareid!
Hukkuvad nad veres,
Sinu käsi kaitsku neid
Kannatuste meres.
Keda muistsest muljuti,
Anna neile rammu:
Rahvas minevikugi
Lunastand ju ammu.

kolcsey

Valimik ungari kirjandust. Kirjanduslooliste andmete ja ungari kirjanduse ülevaatega, lk 18–20 (Kirjastus „Varak“ 1937)
Tõlkinud Albert Kruus
Soovitanud Reet Klettenberg

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s