Henrik Visnapuu “Matsin mulda”

Matsin mulda oma õe,
õekese-õe.
Õekene-õe.
Matsin mulda oma õe.

Kuused annavad veel lõhna.
Õekene-õe.
Õekese, õe
mäletan veel nägu kõhna.

Peni hundab alles õvven
õekese, õe.
Õekene, õe!
Kas on külm ka mulla põvven?

Vara läksid alla mulla,
õekene-õe.
Õekese, õe
kes see kaitseb lapse kulla?

Puutumatu sino ase,
õekese, õe.
Õekene, õe,
langeda see pääle lase!

Armastasid, pandi hauda,
õekene-õe.
Õekese, õe
viimsed saatjad istsid lauda.

Ahastuse panen patja
õekese-õe.
Õekene-õe,
armastus kas surm ja patt ja!

Matsin mulda oma õe,
õekese-õe.
Õekene-õe.
Matsin mulda oma õe.

visnapuuhobedasedkuljused

Kogust “Hõbedased kuljused” (1920)
Leidis Triin Võsoberg

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s