Henrik Visnapuu “Kevad”

Imelikult astub alla
kevad kellukesi tilistades,
paneb aralt maale ühe talla,
teine jalg jääb õhku kumisema.
Ning siis läheb rõõmsalt vilistades,
ikka õhus üks ja teine maas,
järgi vilistab ja õitseb aas,
hakkab kõikjal särama ja sumisema.

Tule, pääsu, teeme endal pesa
räästa varju, roogu, ristinuppudesse.
Lõoken, kui lõhnab karikakrais kesa,
Minu laul saab üle sillerdama.
Minu laul on arm, see kullerkuppudesse
paneb mett ja kulda, lükib õide puud,
avab lindude ja laante, vete suud.
Tule, päev ju hakkab pillerdama.

eestiloodusluurikat

raamatust “Eesti looduslüürikat”
leidis Laili Jõgiaas

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s