Mats Traat “Valguta”

Valge ristikhein õitseb, pead paitavad mahedad õhud,

päikese verevad käed lõõmavad nurmede peal.

Kõndinud Enno kord lapsena siin, meel unistushaige,

üks teine tõelus tal sees, kangastuskardinad ees.

Muinasjutt käib oma rada, asjades möödunu jälgi,

täita et aegade rüpp, sündmuste meega kärg.

Videvik kiviga visata, nõiduslik ehavärv lahtub,

kinni on kadunus mets, õhtune valendab tee.

Kõrtsitoa ukse pealt isa pilguga põngerjat saadab,

mõtleb, mis Ernstist saab, poeg liiga tundlik ja hell.

Kogust “Valgus võtab ka ruumi” (2012)
Leidis Ülli Tõnissoo

Mats Traadi pilt on pärit siit.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s