Wimberg “Kodu”

Lapsed eemal rahulikult
oma asju ajasid,
vanemate närvid puhkust
said – nad ammu vajasid.

Aga kaugele ei jõuttud
kohvilauajutuga,
sest et juba õue täittis
keegi hirmsa nutuga.

Püha taevas, mis on lahti –
see nüüd küll ei tõotta head!
“Jan lõi mulle vastu põske!”
hoidis Kati käega pead.

“Aga tema juustest kiskus!”
Jan entt oli õigust täis.
“Pagan võtku!” ütles isa,
vihasena lausa näis.

“Miks normaalselt olla teie
kohe kuidagi ei või?
Miks on ikka kisa lahti?
Mis teil nüüd siis sisse lõi?”

“Mängisime kodu!” nuutsas
Kati, märg kui kastekann.
“Ja siis mina olin emme,
aga issi oli Jan.”

 

Kodo

Võro kiilde ümbre pannu Contra

Latseq iimäl tassakeste
ummi asju aieva,
vanembite närviq puhkust
ummetigi saieva.

A no vaevalt juvva jõuti
edimäne kohvitsilk,
joba koskil kiäki rüükse
nigu kassi küüdsin tsirk.

Pühha taivas, miä nüüt valla –
sjoo ei lupa kuiki hääd!
“Jan lei minnu vasta põske!”
hoitse Kati käega pääd.

“A tä minnu hiussist kisse!”
Jan iks umma õigust ai.
“Pakan võtass!” ütel esä,
peris vihatsõs tä sai.

“Tii küll kõrralikult ollaq
õkvalt sukugi saa-ei?
Käü üts tapõlus päiv otsa!
Määne parm teid jäl´ki sei?”

“Mängsemi jo koto!” nuudsas
Kati, likõ ku iiskann.
“Ma sääl mängun olli emme,
a no issi – tuu oll Jan.”

Ilmunud kogus “Hõõguvad read” (2011)
Leidis Ülli Tõnissoo

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s