Mulle tundub, et ligimene
sööb jälle paremat sõnaliha.
Ta on kätte saanud nõtkemad
ja mahlasemad loomad.
Istub akna all, veiniklaas käes,
muutkui kütib ja matsutab.
Kuidagi on tal tublid relvad,
mis on jälle needsamad sõnad.
See on selline jaht ja pidusöök,
kus relv on ühtlasi saak,
saak ilmub relvaga koos,
nool manabki liha esile.
Ah, mu kena ligimene,
nii hõrk on liha su hambus,
ent kaitsealasid pole,
sestap tea, et järgmisel korral,
kui sind pole seltskonnas,
kavatsen ise
needsamad loomad küttida.
Ehk kostab mu söömakisa kaugele.
Kogust “Kunstiteadlase jõulupuu” (2010)
Leidis Tiina Sulg
