Carolina Pihelgas “Me tahtsime sind lihtsalt ära süüa”

Hämmastav kui vilkad on kalad
väikesed silmad, libedad kehad
tajuvad vee liikumist
põikavad mu harpuuni eest ära
Harpuun on kohmakas ja raske
teravik tuleb kummiga tagasi pingutada
see võtab kogu mu tüdrukujõu
ja sihtida saab vaid korra

Luuran parajasti korallpuhmade vahel
kena kollasetriibulist kala
kui näen teda –
uimast, suurt ja halli
Suu hakkab vett jooksma
panen mängu kõik oma kütioskused
Seis
Viuhh, kõmaki, veri

Kala vingerdab
aga enam ta ei pääse. Soontes jahimehe
adrenaliin ujun tagasi veresaba taga
Viskan ta üle reelingu pardale ja kala
kes oli äsja suur ja lapik
on ikka veel suur aga järsku ka ümmargune
nagu pall ja paisub veelgi
Midagi läks evolutsioonis valesti
Nii sa ei saa ennast
kaitsta, haavatud kala
Miks sa ennast nüüd täis puhusid?
Kratsime pead
ta ilmselgelt näeb mürgine välja
ilmselt ei maksa süüa
milleks riskida

Nii viskame surmavalt haavatud
täispuhutud kala tagasi vette
Kala on silmnähtavalt õnnetu
ta hulbib, üritab õhku välja lasta
surra rahus merepõhjas
aga loodus on tugevam ja ta ei saa
Mitte kuidagi ei saa
Päike on kuum ja kõrvetav
hoovus tugev
see kannab ta varsti
silmapiirilt minema
kaugemale maigutavad
kurvad kalahuuled

Õhtul peame kalapeiesid
joome viskit
ja sööme jälle
makarone konservtomatitega


Ilmunud luulekogus „Metsas algavad hääled“ (2010)
Soovitanud Mart Velsker

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s