Karl Ristikivi “I”

 

Kõik mandrid on tõusnud merest,
kõik maad on olnud rannad,
kuigi meri neid enam ei mäleta.

Meie seisame kõik saarel,
kuigi me randa ei näe.

Vikerkaar, vikerkaar, kus on su algus?

Iga jalatäis maad on kellegi jälg,
iga peotäis mulda on kellegi käsi,
mis pudenend kellegi käest.

Valged tiivad, mustad tiivad –
öö ja päev, suvi ja talv,
tuhat aastat kui ainus silmapilk.
Kas kuuled: üks linnuke laulab!

   Kes olen mina,
et ma mõõdaksin loomispäevade pikkust?


Ilmunud luulekogus “Inimese teekond” (1990)
Soovitas Kaja Kaldmaa

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s