Tomas Tranströmer “Pärast pikka põuda”

Praegu on suvi hall, imeline õhtu.
Vihm hiilib taevast alla,
jõuab tasakesi maale,
otsekui oleks vaja magajast jagu saada.

Veesõõre sabiseb lahe pinnal
ja see on ainus pind, mis on olemas –
teine on kõrgus ja sügavus,
tõusmine ja laskumine.

Kaks männitüve
kerkivad ja jätkavad pikki õõnsaid trummisignaale.
Linnad ja päike on ära.
Kõrges rohus on äikest.

Võib helistada terendussaarele.
Võib kuulata halli häält.
Rauamalm on äikesele mesi.
Võib elada omaenda koodiga.


Ilmunud kogus “Luulet” (1989)
Soovitas Kaja Kaldmaa

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s