Praegu on suvi hall, imeline õhtu.
Vihm hiilib taevast alla,
jõuab tasakesi maale,
otsekui oleks vaja magajast jagu saada.
Veesõõre sabiseb lahe pinnal
ja see on ainus pind, mis on olemas –
teine on kõrgus ja sügavus,
tõusmine ja laskumine.
Kaks männitüve
kerkivad ja jätkavad pikki õõnsaid trummisignaale.
Linnad ja päike on ära.
Kõrges rohus on äikest.
Võib helistada terendussaarele.
Võib kuulata halli häält.
Rauamalm on äikesele mesi.
Võib elada omaenda koodiga.
Ilmunud kogus “Luulet” (1989)
Soovitas Kaja Kaldmaa
