Veel keldriräästas nahksed hiired
Pikutavad alaspidi
Suvesoojad päiksekiired
Naalduvad ent ihu ligi
Ööd kammitsemas raudses haardes
Jaanikuine päevapikkus
Õied, lõhnad – suveaarded
Lillelapse ülim rikkus
Kannata veel õige veidi
Suvi, ära sina lahku
Naeruseks tee nukker neidis
Paita tema juukselahku.
Tüdruk pärja õitesajus
Näita ennast, sina suudad
Päike tuleb, nukrus hajub
Suvi, sina ilma muuda