Tõnu Õnnepalu “Tartu eleegia”

I

Öö ja tumm, peatunud jõgi,
Millest vallandub pimedas
Sinikael-partide karjeid,
Kajades paplites.

Linn, kaks küngast,
Kahel pool jõge kerkimas,
Juudi surnuaed ühel,
Teisel Toomkiriku

Varemed. Pärit. Ajast.
Kõik on siin pärit. Kõik on ununud.
Kõik on siit pärit, kogu see pime ja tühi
Maa, mis peatub su kallastel,

Linn, mida pole, Tartu,
Viirastus, kust me kõik tuleme,
Kogu see kõhnuke rivi:
Alates Sinust, Kristjan Jaak,

Mu kauge kurb vend, üksi
Kui minagi, algselt ja lõplikult,
Armastanud nii väga
Neid ilusaid noori mehi,

Neid paari maavillast saksa
(Kuigi saksa, ikka maavillast)
Korporanti, lõbusat õllepoissi,
Sina kurbusejoodik, su peaaju,

Mis oli täis kõiki keeli (heebrea,
Kreeka, saksa, läti, rootsi, ladina,
Vene…) on ammugi ussidest söödud,
Mädand ja läbi. Su kolba tühjusest

Kasvas mu keel. Eesti.
Kasvasid need mõned väikesed
Luuletajad, kes jäävad
Me vahele: meie, väikeste

Luuletajate, esimese ja viimase
Vahele: Liiv, kelle hävitas
Hullus; Enno, suur väike Enno,
Vaene Läänemaa kooliinspektor,

Talvik, kes kadus
Kusagil Siberi jõel, ja Alver,
Sestpeale truu leinav lesk;
Alliksaar, sõnadest lämbunud…

Mis neist jääb, mis neist on jäänud?
Mõni hall õhuke heft. Hakkide
Mustendav lagin ja kilked, taevas,
Kui pimedus ähvardab langeda;

Natuke kibedat-magusat suitsu,
Niiskete puude ja turbabriketi
Viirukit hõljumas jõeveel.
Ja lehtede lõhn. Kogu mälestus.

Sügis. Alati sügis mu mälus,
Mu mälus, sest minagi
Algasin siit. Ja minugi neelab
Su varane suitsune videvik.

II

Kõik need mõttetud sõidud,
Sõidud Tallinnast Tartusse,
Mööda maanteed, mis on nüüd parem,
Seda maad, mis jääb iga aastaga

Lühemaks. Maad, mis läheb
Iga aastaga kiiremini
Ja mis aasta-aastalt on tühjem,
Võõram ja lootusetum.

Need bussipeatused tee ääres,
Söötis põldude kaldal – ikka
Veel ootab seal keegi bussi,
Viimast vussi, mis vist ei tulegi.

See maastik, see Kesk-Eesti taevas
Sünnib veel ainult muljena
Teekonnal Tallinnast Tartu
(Sest tagasi pageme pimedas),

Teel ühest jube reaalsest linnast
Teise, mille lõi kujutlus
Ja mis kohale jõudes hävib,
Laguneb, vajub laiali:

Varemed, umbrohi, õlu,
Tolm või pori, võimetu allakäik,
Kohvikute apaatia,
Jões peegelduv taevas, „igavik“?

Ilmunud Tõnu Õnnepalu luulekogus „Enne heinaaega ja hiljem“ (2005)
Soovitanud Mart Velsker

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s