Aeg viib meilt päevi
nii märkamatult
kui lehti puult.
Ei tea, ei näegi,
kui oksad paljad
on vastu tuult.
Oh ei, ei hala,
ei taga leina
ma värsket haljust.
Ka sügissuve
kuldkirja päevis
on rõõmu paljust.
Ma mänd ei ole,
mis igihaljas,
ükskõik mis saagu.
Ma pihlak olen,
mis maantee veeres
jääb ruttu raagu.
Kuid siiski, siiski,
kui lehed läinud,
ma täis jään marju.
Ja surnud lumes
ma kuumalt hõõgun
kesk hangeharju.
Ning märkab rändur,
kel süda valus,
mu vaikset loitu
ja väsind linnud
sealt tuisukeerus
veel saavad toitu.
Ilmunud kogus “Paekivi laul” (1998)
Leidis Auli Käsik
Luuleleid 