Aleksander Puškin “Eleegia”

Noorpõlve pidustuste metsik uljus
mu meelde pohmeluse jäljed muljus.
Kuid aastatega nagu vana vein
saab kirkamaks ka mineviku lein.
Mind ootab vaev. Mu elumere kallas
ja tulevik on tuulte meeltevallas.

Kuid, sõbrad, ma ei taha surra veel!
Ma tahan käia okkalisel teel
ja mõtelda. Las mure paisub maruks –
mu päevadel on rõõmusidki varuks:
aeg-ajalt helinatest joobub rind,
veel väljamõeldis ajab nutma mind,
ja eluõhtul helkima lööb kuski
ehk mulle armu viimne naeratuski.

Tõlkinud Betti Alver. Eestikeelne versioon on viimati ilmunud Aleksander Puškini „Valitud luuletustes“ (2003) ja antoloogias „Maailma luule. Kuldne klassika“ (2006)
Soovitanud Mart Velsker

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s