Aleksander Puškin “Eleegia”

Noorpõlve pidustuste metsik uljus
mu meelde pohmeluse jäljed muljus.
Kuid aastatega nagu vana vein
saab kirkamaks ka mineviku lein.
Mind ootab vaev. Mu elumere kallas
ja tulevik on tuulte meeltevallas.

Kuid, sõbrad, ma ei taha surra veel!
Ma tahan käia okkalisel teel
ja mõtelda. Las mure paisub maruks –
mu päevadel on rõõmusidki varuks:
aeg-ajalt helinatest joobub rind,
veel väljamõeldis ajab nutma mind,
ja eluõhtul helkima lööb kuski
ehk mulle armu viimne naeratuski.

Tõlkinud Betti Alver. Eestikeelne versioon on viimati ilmunud Aleksander Puškini „Valitud luuletustes“ (2003) ja antoloogias „Maailma luule. Kuldne klassika“ (2006)
Soovitanud Mart Velsker

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s