ah kartsid öelda, et kuusk on roheline?
et kevadine kastan on kroonlühtrites katedraal?
kartsid, et sind võidaks pidada kuuseokkaks?
hobukastanimunaks?
ära karda, niikuinii on. niikuinii oled.
(võimatu armastus, ära karda – juba
keldid teadsid seda – niikuinii
on ainus võimalik)
Jüri Talveti kogust “Unest, lumest” (2005)
Leidis Kadri Reimand
Nüüd lumepilvedesse
loojang vajub
ei ole vahet
päeval ega ööl
ja lobjakas ja
pikad vihmasajud:
need aastalõpu
viimsed meistritööd.
Pilk eksleb
hingesoppe pidi
ja silme ees on
läinu panoraam:
on omajagu
samme tehtud tagurpidi
nii mõnes asjaski
on muutund arusaam.
Kui tasakaalus
üldse olid kaalud?
Mis trikke vahel tegi
heitlik meel?
Kes ära kadus ja kes
ikka kõndis
me kõrval pisut
konarlikul teel.
See aastalõpu
kerge raskus
ja unistus,
mis ootab ees…
Ei saa ju öelda
nagu kõigel oleks
minna lastud,
ei saa ju öelda
nagu ainult
umbes olnuks teed.
Ja tuleb uus
ja valikuid on jälle sadu,
kui oskaks hinnata,
kui süda teaks…
Üks selge vaid,
et keset kasvamist
ja kadu
me hingesädet
elus hoidma peaks.
Foto Auli Käsik
Meil on võimalik muuta
vähemalt vähest
kui mitte paljut.
Meil on võimalik loota
juba seegi on hea.
Meil on võimalik loota
loota kindlalt kui kalju.
Meil on võimalik mõelda
mõelda selgelt ja palju.
Juba seegi on hea
loota ja mõelda.
Kõigi paljususte seast
seda ühte ja ainust.
Meil on võimalik öelda
öelda mõeldut vaikselt
ja valjult.
Ilmunud kogus “Perke laulud” (2010)
Leidis Elle Kasemets
Sa ära eales teiselt nõua,
et avaks ta end viimseni.
Aeg niigi meilt ju võtta jõuab
kõik viimase kui riismeni.
Ka oma südant ära puista
nii palju, et ta paljaks jääks.
Kõik tühjad kohad hange tuiskab,
hang pikkamisi vajub jääks.
Sa endas hoidma ole hellem
mõnd viivu, pilti, nime, maad.
Me rikkaks saame nimelt sellest,
mis eales korduda ei saa.
See pühapäevatunde annab,
ja säratab: kõik pole liiv.
See kannab. Taas su kaela kannab.
Ja sellest sünnib veel üks viiv.
Ei, võlts ei ole eluilmas
helk, ükskõik millest ärgandki,
kui annab sellelegi silmad,
kes enam sind ei märgandki.
Ma ennast lõpuni ei ava.
Su peatan, kui sul pihikihk.
Kes austavad, need armastavad.
Muud väitku kirg. Või nihilist.
Ilmunud kogus “Jah” (1985) ja “Neoon kangialuste kohal” (2007)
Leidis Maie Sarapuu
Üks ainus silmapilk on elu,
Kahest igawikust piiratud:
Üks nendest see, mis enne oli,
Ja teine, mis on pärast meid.
Pea meeles, inimene, -
See on ainus silmapilk!
See läheb ja ei tule
Siis enam tagasi.
Päew läheb mööda…
Aasta läheb… ja ajaratas
Käib hirmsa kiirega. Ja
Ennem kui sa arwad
On käes ju lõpp.
Kuid enne aga,
Kui kätte jõuab öö,
Meid kutsub, ootab
Weel tegemata töö.
Sest unistuseks elu
Wõib olla ainult sellele,
Kes magab ja ei kuule
Siis äratuse häält.
Üks ainus silmapilk on elu,
Kahest igawikust piiratud:
Üks nendest see, mis enne oli,
Ja teine, mis on pärast meid.
Ilmunud 1907. a. Postimehes Thomas Oskary nime all, kordusena Vanemuise lavastuse “Huntluts” kavalehel.
Leidis Õie Soopalu
Oskar Lutsu pilt on pärit siit.
Muuda ennast, muutub maailm,
mitte palju küll, kuid siiski sinu enda jagu;
kui on miljon suutjat, muutjat, lahkulööjat, näiteks,
nähtavaks saab kohe üpris võimas vagu!
Jää sa iseendaks, jälle muutub miski:
muutuv maailm paigale jääb sinu jagu, –
tekib hõrendus, käib pauk ja jälle miski
kuskil mõraneb ja kuskil tekib pragu!
Leidis Tamara Kozõreva
Pilt on pärit siit.
Mida sa arvad lumest ja linnast?
Vareste malevast kaskede ladvus?
Hakkide parvest, mis äkitselt kadus?
Milline külmakraad küsib sult kinnast?
Ära sa vastagi minule mitte.
Mõtle sellest nii – enese ette!
Ilmunud Hando Runnel kogus “Tähed tahavad sõnaks” (2011)
Leidis Elle Kasemets
Su pilgus mingi malelauavõlu.
Kui tahad, vaata, ära ära võlu.
Paks müür vist siin me eraellu kasvas?
Kui ükskord kahetsed – ma olen hall ja rasvas.
Kord platsi peal me kohtusime vara.
Ei öelnud sa, kas hommik on või õhtu.
Seal vettis kuulutusi pikki tara.
Ja sina vaatasid mu väikest õllekõhtu.
Ja hakikisa silla kohal rippus.
Üks teisest ikka rutem ära kippus.
Ma läksin enne. Lehvima su õlul
jäi peleriin, kuid sel ei olnud võlu.
Ilmunud kogus “Kõik luuletused” (2011)
Leidis Reet Auksmann
unenäoudu hõljub kuuvalgel mu toas
nagu sookailuaur või äsja naerdud naer
kell tiksub kuukiir heliseb ja unenägusid sajab
nagu uduvihma
sinu nahal mängib varjude vikerkaar segi mu
sõrmede ja suudlustega
keha läbib soojus nagu su pilk
nagu vein ja mesi
nagu hea tegu
akna taga sajab selle talve kolmandat lund
nagu muinasjutus
lund sajab nagu unenägusid toas
nagu õnnistust jõulude ajal kirikus
nagu uduvihma
ma püüan olla ärkvel
sest uni ei saaks mulle pakkuda rohkemat kui mu
käsi su peos
Ilmunud kogus “Vahtralehevaha” (2011)
Leidis Tiina Sulg
Reeli Reinausi pilt on pärit tema kodulehelt.
lumi langes ja kattis mu mõtted
külm tuli ja kaetas mu silmad
jää oli mu ümber ja sees
kui algasid talvised ilmad
ent su pilk sulatas lume
kui hoidsid mu külmast käest
su puudutus purustas jää
ja pool mu kõrkuse väest
ma seisin kesk imelist aasa
kui jaanuarist sai mai
sel hetkel mus tärkas kevad
ning su prilliklaas uduseks sai
Ilmunud kogus “Vahtralehevaha” (2011)
Leidis Ülli Tõnissoo
